Sandra

Sa tulid ja muutus kõik
Su väikesed käed on sellest hetkest
Minu südame ümber rõngas
Iga Sinu rõõm, mis Sinu käed teeb soojaks
Soojendab mu südant

Iga valutorge, mis krampi tõmbab Sinu kämbla
Pitsitab mu südant – ja see on pagana valus
Minu mure Sinu pärast on suur
Pähe tuleb halli juurde, kuid
Ma ei vahetaks hetkegi Sinu pärast muretsemist
Muretuse vastu, mis oli enne Sind

Palun ole õnnelik, ma muud ei soovi
Ja anna palun mulle andeks kõik vead,
Mida olen Sinu vastu teinud
 

 
Ma olen püüdnud mõista sõja kulgu
Selles on vaimu, vaprust, õilsust
Mis maalitud on verega
Ning lõuendiks on suitsev tühermaa
See kainestab
 
Barca ja Scipio koos Zama lähistel
Vesteldes enne lahingut
See oli ilus, kuid Hannibal kaotas
Keegi ju pidi
Hiljem langes Kartaago.
 
Patsifist on see, kes sõda on näinud.
Sest sõja verine nägu jääb templina mällu
Ma olen näinud vaid maali serva
See hirmutas.
 
Ütle, Vladimir, miks arvad, et see on lahendus?
Kõige verisem sõda on vendade vahel.
Sellele järgneb pohmell, mille valu
Mürgitab sinu rahvast
Veel aastakümneid
Miks sa neid vihkad?
 
Peatu, ja loe mõni raamat – kus juttu on sõjast.

Palun peatu. Enne, kui pole hilja.

Heleda leegiga põlesid
Need, keda armastan ma
Kuidas siis teisiti sooja te anda saaks?
Kui te ei põlenuks, kas ma teid armastaks?
Viktor, Freddy, Amadeus, Saša ja Vahur