White man’s burden

Kõrbes tõuseb päike
Kärsitult ja kiirelt
Tuleb järsku ja ei punasta

Konteinerite vahel kõnnib nukker kuju
Maha kukkus hambahari

Neegrid igal pool
Keeniast, neil on igav
Nende tööks on minu tagant peldikupotte puhastada
Ausalt, nad saavad selle eest rohkem palka
Kui mina, omasuguste seas prillidega intellektuaal, nii öelda

Päikesel on savi
Sõna otseses mõttes, savine pinnas täidab silmapiiri
Teate, ma vist toon demokraatiat, usute?
Mina ka
Ei

White man’s burden

Tuul puhub korstnasse
Hommikust fado’t
Noodil la-bemoll
Süda hüppab floppi

Kellegi pikad ja
Külmad näpud
Mudivad otsivalt
Iga mu hingesoppi

Väljas on sügis

Koltunud ajaleht vihmasel tänaval
Viimased aastad tuultele kanda
Loikude peeglites õitsevad kreegid
Võta, mul rohkem ei ole sul’ anda

Võta ka värskus, mis vihmast jäi maha
Möödunud äikesest kustuv osoon
Vanade trammide unine urin
Öösel viis-viisteist Balti jaama perroon