Populismist ja fenomenidest

Täna lugesin lehest, et Edgar Savisaar, kes murdis jalaluu (minu kaastunne), on tegelikult "staarlinnapea". Lisatud oli see pilt:

Vabandust, kahjuks pildi autori nime ei leidnud kuskilt. 

Tahaksin tähelepanu juhtida pildiloleva isiku näoilmele - Stanislavskit tsiteerides: "Ei usu!" Tekkis küsimus, et keda sellise odava populismiga siis enda poolele üritatakse kallutada? Ei ole ju võimalik, et inimesed seda pilti nähes tõsimeeli usuvad, et keskerakonna juht on tegelikult andunult rahva huvide eest seisev riigiisa. Meenub veel kartulite ja puude virn Vabaduseplatsil.

Täna bussiga koju sõites sain aru, et ikkagi on inimesi, kes õnge lähevad. Olen sageli täheldanud üht kummalist fenomeni: liikudes hommikul kümmekond minutit enne bussi väljaliikumist bussipeatusesse, seisan bussi oodates tavaliselt paar minutit üksi. Siis hakkab rahvas kogunema - ma üritan säilitada taktikaliselt õiget asukohta eesmärgiga liikuda bussis keskmisele platsile ja akna alla. Siis saab aknale toetudes raamatut lugeda. Olles esimesena bussipeatuses ei jõua ma kunagi esimesena bussi! Mitte kunagi, sest minust jooksevad mööda, tõukavad pikali, löövad käekotiga surnuks vanamuttide hordid. Kuulge penskarid, ma olen bussis toolil istunud kaks korda aasta jooksul - ma ei konkureeri teie istekohtadele. Aga ma vihkan seda, kui mulle luba küsimata lüüakse küünarnukkidega ribidesse ja liigutakse ülbelt järjekorras minust ette. 

Vot see ongi see kontingent, kes valib E.Savisaart.