Tahaks teada, mida ta siis arvab?

Referaat?: Jaak Aaviksoo DIPLOMAATIA - Infokonfliktid ja enesekaitse

Kunagi aastaid tagasi lugesin suure huviga läbi lasteulmeraamatu “Elektrooniku seiklused” (kes autor oli, ei meenu. Oli see nüüd Uspenski või Bulõtšjov?) – mulle on ju lapsest saati ulme meeldinud J. Sellest raamatust jäi muuhulgas kõlama tõdemus, et luule kannab endas rohkem informatsiooni, kui proosa – kui lugeda kokku teoste sõnade arv, siis luule on suhtarvuliselt infoküllasem. Tundub, et mul ei jää muud üle, kui tõdeda, et hr Aaviksoo on kirjutanud luuletuse.

OK, nali naljaks, aga infoküllasus tema tekstis on üsna muljetavaldav. Ma julgeks isegi väita, et hr Aaviksoo on olnud väga kidakeelne ning seega tundub tema tekst olevat liialt mitmemõtteline.

Hetkel olen jätnud teadlikult läbilugemata mitmeid vastukajasid hr Aaviksoo artiklile ning diagonaalis olen sirvinud hr Rein Raua artiklit. Üritagem siis ilma suuremate mõjutusteta dekodeerida hr Aaviksoo sõnumit.

Artikli esimeses  kahes lõigus toob autor esile infosõja olulisuse tänapäeva ühiskonnas. Artikli lõpus mainitakse ka Clausewitz’i poolt tõdetut – sõda on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega. Omalt poolt lisaks niipalju, et diplomaatia on reelgina seotud majanduslike huvidega. Kübersõda, minu arusaamist mööda, ei ole kattuv mõiste psühholoogilise sõjaga. Kübersõda on ikkagi sõda vastase infosüsteemide vastu. Psühholoogiline sõda on märksa laiaulatuslikum – selles võib olla üheks vahendiks ka küberrünnak. Küberrünnaku ja küberkaitse eesmärk ei ole sugugi ainult psühholoogiline enesekaitse või rünnak – küberrünnaku eesmärk võib olla majanduliku kahju tekitamine või majanduliku kasu saamine. Pole kellelegi saladuseks see, et Hiina, ja mitte ainult, ettevõtted üritavad pääseda küberrünnakute abil ligi oma konkurentide tööstusalastele arendustele. Täiesti mõistetamatuks jääb fraas, milles autor mainib nii meie, kui poliitilise eliidi tundlikkust psühholoogilise kaitse käsitlemise suhtes.

Kolmandast ja sellele järgnevates lõikudes räägib A sellest, et mina ja mittemina on paratamatus. Kolmanda lõigu füüsikaseadused on A arvates tõestuseks sellele, et inimühiskond ei saa vastu asjaolule, mille kohaselt me jaotame maailma kaheks – mina ja nemad. Päris osav megamix psühholoogiast ja füüsikast. Mina ei saa sajaprotsendiliselt nõustuda antud arvamusega. Minu puhul sõltub mina ja mittemina taustsüsteemist. Toon näite minu minadest ja mitteminadest:

1.     mina olen Janek Kesselmann

2.     mina olen mina ja minu perekond

3.     mina olen minu perekond ja sõbrad ning kolleegid

4.     mina olen eestlased Eestis

5.     mina olen venelased Eestis

6.     mina olen eesti kodanik

7.     mina olen põhjaeurooplane

8.     mina olen idaeurooplane

9.     mina olen euroopane

10. mina olen soomeugrilane

europlane, lääne maailma esindaja, ISAF, koalitsiooniväed, maalane jne jne jne

Tihtipeale on selline määratlus ka ratsionaalne – see aitab leida ühist keelt antud mina sees ning tihtipeale on ka emotsionaalsus proportsionaalne vastuseisule, mida antud minale avaldatakse. Seega ei saa minu isiklik väike mina A arvamusega nõustuda. Jääb üle ainult küsida, kas ma sain tekstist õigesti aru?

Küll aga võib nõustuda sellega, et kui ma parajasti olen mingi mina, siis mittemina on millegi poolest minust erinev. Samas, mulle tundub, et mittemina ei ole alati neutraalne või vastanduv – see on lihtsalt erinev ning tihtipeale ka positiivne. On mingi võrdlusmoment, mis aitab “mina’l” näha “teda”. Ilma selleta oleks ju igav ja ütleks isegi, et see oleks võimatu. Progress on ju teekond mingisuguse “tema” juurde, kes “mina” veel ei ole. Mulle tundub, et kategooriline vastandamine on ülemäärane lihtsustamine.

Lõiku, kus A räägib Eesti riigist ja rahvast ning selle ellujäämisest, tõlgendan autori püüdena tuua sisse pisut integratsioonitemaatikat. Mulle meeldib see lõik. Olen isiklikult täesti nõus sellega, et me ei ole pelgalt eestlaste riik ning samas on meie riigi alustalaks just eesti keel. Nii ongi. Me oleme oma keele kandjatena eriliste väärtuste kandjad ning sellest saavad aru ka kõik mõistusega mitteetnilised eestlased. Samas leian, et sedasi peab väärtustama iga meist erinevat kultuuri – erinevused on progressi aluseks.  Teisalt, kuna mina olen eestlane, siis ei jää mul muud üle, kui seista selle eest, et minu väärtused jääksid samuti püsima.

Olen täiesti kindel, et paljud minu sõbrad-tuttavad on suurema osa ajast ennekõike setud ja siis alles eesti kodanikud.

Uhh, suudan ikka A-st segasemat teksti kirjutada. Aga proovime edasi.

Riigi õigus emotsionaalsele enesemääratlusele. Mida põrgut see lause tähendab? Mina ei saa sellest aru. Selge on see, et põhiseadus ja sellele tuginevad seadused määrvad selle, mis on meie riik. On suhteliselt ühemõtteliselt määratletud ka riigisaladuse mõiste – see on informatsioon, mida tuleb kaitsta, sest selle avalikuks tulek kahjustaks riigi huve. Küsitavaks jääb minu jaoks riigi võime valetada. Mis see on? Kas see, kui A, olles kaitseminister või haridusminister, valetab ongi Riigi Vale? Või peetakse siin seda silmas, et valetamine riigi huvides on normaalne? Kui A valetab nii, et kõik tema minad, mis on allpool riigi mina, ei saa profiiti, siis see on õigustatud vale? See lõik vajaks autori täpsustusi – vastalisel korral saab seda lõiku väga koledaks tõlgendada.

Järgmine A väide: informatsiooniline enesemääratlemine on õigus mitte rääkida tõde...  Hmm. Kas keegi on sakslastega püüdnud viimasest maailmasõjast rääkida? Tunub, et saksalste näol on tegemist masohistide riigiga – neile meeldib endale tuhka pähe raputada... Ja, ja, grosse ladung

Tahan öelda, et  pole antud A väitega sugugi nõus. Oleme ikka vahel sunnitud tunnistama seda, et oleme teinud vigu. Ning peamegi seda tunnistama, sest enesekriitikata olemegi plindris. Me oleme inimesed, me teeme vigu, oleme ülekohtused, oleme vastikud, oleme nõmedad. Oleme ka suuremeelsed, oleme loojad, oleme toredad ja naljakad.  Eestlane pole übermench, viimane üliinimene põles koos oma juuksetuti ja vuntsiga tuhaks juba aastaid tagasi. Kas tahtis autor selle väitega öelda seda, et pole mõtet oma vigu ilma tungiva vajaduseta avalikkuse ette tuua? Kui jah, siis siinkohal tahaks taaskord küsida – kas vigu teeb riik, või teeb neid konreetne inimene?

Lõik, kus autor võrdleb riiki perekonnaga, on minu arvates pisut kohmakas. Aga piisavalt illustratiivne. Edasised lõigud, kuni viimase alapealkirjani, on minu jaoks üsna segased. Kas on tegemist mingisuguse mulle tundmatu sotsiaalteooriaga? Võiks viide olla kuskil siis sellele. Samas, kui bioloogiast paralleele tuua, siis pole minu eesmärgiks küll mingit geneetilist koodi hävitada -  mulle meeldiks hoopis oma geneetilist koodi teiste omadega kombineerida.  J

Lõpuspurt:

Tõe temaatika. Mulle isiklikult tundub, et tõde on suhteline. Kas see ongi see, mida A silmas peab? Absoluutne tõde – selle teemaga on filosoofid vist juba tuhandeid aastai tegelenud. Ilmselt peab ikkagi A silmas seda, et riik võib valetada. Umbes nii, et kui sa peeretad ja kõrval olev sõber küsib sinu käest, et, kuule, kas sa peeretasid, siis võid vabalt vastata, et ei, ei peeretanud.

Viimaks: sõda, kus strateegiliseks eesmärgiks on hävitada vastase identiteet. Selle sõja ma jagaks kolme faasi:

1.     Invasiooni ettevalmistus. Selles faasis nõrgestatakse vastast majanduslike meetmetega, demoraliseeritakse psühholoogiliste operatsioonidega ning destabiliseeritakse erinevate suures osas mittekineetiliste vahenditega. Kineetiliste vahendite kasutamine on võimalik ainult siis, kui ei ole võimalik juriidiliselt tõestada, et neid kasutavad sõbralikud jõud (näiteks erinevad diversiooniaktid, mille põhiliseks eesmärgiks on majanduse destabiliseerimine ja kaitsevõime nõrgendamine). Faasi kestus 5 aastat.

2.     Riigi okupeerimine. Vastase territoorium võetakse kontrolli alla. Selleks kasutatakse, juhul, kui esimene faas ei olnud 100% edukas, kineetilisi vahendeid. Kestus kuni 10 aastat.

3.     Vastase riigikorralduse muutmine. Eelkõige peab fokusseeruma vastase haridussüsteemi asendamisele endale sobiva haridussüsteemiga. Tuleb koolitada ja kasvatada üles elanikkond, kelle identiteet on muudetud vastavalt sõbralike jõudude vajadustele. Selles faasis on oluline see, et sõbralikud jõud ei püüaks järsult hävitada vastase haridussüsteemi, sest see tekitab trotsi ja “separatismi”. Vaid sujuv ja pikaajaline asendamine on effektiivne. Ühe inimpõlvkonna jooksul teostatavad muutused peavad olema piisavalt väiksed, et mitte häirida indiviidi sellisel määral, et see jonnima hakkaks. Kestus min 25 aastat.

Operatsiooni kestus 40 – 100 aastat.

Kokkuvõte:

Mulle tundub, et hr Jaak Aaviksoo artikli probleemiks ei olnud see, et ta on õel ja salakaval küünikust poliitik, vaid see, et artikkel on korralikult lahtikirjutamata. Tegemist on väga tõsise ja emotsionaalse teemaga ning autori lakoonilisus on jätnud liiga palju ruumi erinevatele tõlgendustele. Ma loodan, et hr Aaviksoo tahtis artikliga öelda seda, et patrioot ei ole pime idealist, vaid realist. Just realist, mitte küünik.