Ööd on siin mustad

Siis, kui läheb pimedaks, aga pimedaks läheb varakult ja järsult, on vahel aega inimestega suhelda ka muudel teemadel peale tööalaste. Istusime MSST-ga kaardiruumis ja filosofeerisime niisama. MSST britist allohvitser nimega Mark on üks normaalsemaid britte, kellega olen siin kokku puutunud – ta on umbes 40 a vana ning 20 nendest olnud armees. Nende aastatega on ta tõusnud seersandiks elik meie mõistes nooremveebliks, ning, vaatamata oma pikaajalisele kogemusele, on säilitanud teatud positiivse lapsemeelsuse.
Tollel õhtul me istusime ning rääkisime Afgaani konfliktist. Mark ütles mulle siiralt, et tema peab lääne sissetungi Afki õigustatuks ning küsis minu arvamust. Vastasin, et ma ei pea õigeks ühegi riigi sissetungimist teise riiki. Mark tundus olevat siiralt üllatunud minu vastusest.
Alustasin algusest:
- Arvan, et demokraatia ei ole ideaalne riigi juhtimise süsteem. Muinaskreeka linnriikides, kus tänapäeva suurriikidega võrreldes elas vähe inimesi, oli valimisõigus piiratud hulgal elanikest. Valida said need, kellel oli ühiskonnas kaalu. Tänapäeva edukad demokraatiad on riigid, mis on suhteliselt väikese rahvaarvuga ning mille elanikud on 95% osas kirjaoskajad. USA demokraatia on illusioon – rahvast mõjutatakse meediaga samapalju, kui Kongos armeega. Demokraatia nii suures riigis, kui seda on USA või Venemaa, ei ole võimalik, sest riigid on liiga suured – demokraatia vajab otsuste vastuvõtmiseks aega, mis nii suurtes riikides võtaks pisiasjade osas aastakümneid.
Riikides, kus inimesed on harimata, ei ole võimalik demokraatlikke printsiipe rakendada, sest inimesed ei saa ilma teatud lugemuseta otsustada ühiskonna heaolu mõjutavate teemade üle. Neid on veel lihtsam mõjutada meediaga, kui USA kodanikke. Lihtsam on diktatuur. Eesti demokraatia on osaliselt, võrreldes näiteks USA või Venemaaga, üsna demokraatlik. Aga vaadates meie poliitika juhtfiguure, kes pole nüüdseks juba aastakümnete jooksul muutunud, tekib küsimusi – kui suures osas meil ikkagi on demokraatia ja kui suures osas on tegemist diktatuuriga läbi meedia. Sama asi ka Suurbritannias.
Mark oli üllatunud, kuid sunnitud nõustama eelnimetatuga. Sunnitud selles mõttes, et tal ei olnud vastuargumente kuigi tundus, et tahaks neid leida. Jätkasin oma seisukohtade põhjendamisega:
- Inimeste heaolu ei ole võimalik tõsta paari aasta jooksul. Pole võimalik seda teha sõjalise invasiooniga võõrasse riiki ning sõdurite toel, kellest valdav enamus pole võimeline mõistma isegi oma riigis toimuvaid protsesse, ammugi siis nende omast erinevasse kultuuriruumi kuuluva riigi siseelu. Demokraatia mingisugusel kujul, või vähemalt suurem püüd oma rahvaga konsensusele jõuda, on riigi juhtimisel vältimatu juhul, kui riigis on piisavalt haritud inimesi, kelle hulgast kerkib ajapikku esile piisavalt mõjukaid inimesi. Nende arvamusega on omakasupüüdmatu ja tark riigi juht sunnitud arvestama, sest see on riigile kasulik. Seega tuleb teise riigi ühiskonna valutuks muutmiseks, kui me tahame saavutada demokraatiat selle mingisuguses vormis, alustada investeerimisest riigi haridussüsteemi. Läänel, USA ja Euroopa ressursside puhul, on selleks kõik võimalused. Tiigrihüppe projekt Eestis on oluliselt mõjutanud meie riigi kujunemist nö arvutiriigiks.
Mark ütles, et talibani juhtimise all olid inimesed väga õnnetud, mille peale oli mul üsna lihtne tema väidet ümber lükata, küsides, kas inimesed on nüüd õnnelikumad? Vastus oli loomulikult eitav. Seepeale küsis Mark milleks siis mina siin olen, kui ma ei usu ISAF’i tegevusse Afkis.
- Põhjusi on mitmeid. Ma ei oma kontrolli selle üle, kas NATO on selles riigis või mitte. Ma ei oma kontrolli selle üle, kas eesti sõdurid on riigis või mitte. Küll aga ma saan ise siin riigis olles teha nii, et tavalised afgaani põllumehed meie vastutusalas ei tunne meie poolt ülekohut. Me saame teha vähe, sest meie üksuste tegevus meie alal sõltub brittide toetusest, kuid me saame oma tegevuses silmas pidada kohalike huve ning seda me ka teeme. Teiseks põhjuseks on vajadus teada saada, kas minu poolt valitud elukutse on see, mis mulle sobib.
Marki järgnev küsimus oli juba etteaimatav. Ta tahtis minu arvamust kuulda selle kohta, miks me siis üldse siia riiki sisse tungisime.
- Arvan, et osaliselt on see seotud koalitsiooni kuuluvate riikide sisepoliitilise vajadusega tõmmata tähelepanu eemale riigi sisestest probleemidest. Olen veendunud, et päris hulgaliselt poliitikuid on selle sõjaga ja Iraagi sõjaga karjääri teinud. Obama on hea näide, tema tegi vägede väljaviimisest oma valimiseelses kampaanias juttu ning tänu sellele sai hulgaliselt hääli. Sõda kodust eemal on väga tulus äri paljudele üritust toetavatele ettevõtetele rääkimata sõjatööstusest. Suur osa varustamise ja heaolu alastest probleemidest lahendatakse eraettevõtete abil ning nende ettevõtete kasumid on hiiglaslikud. USA kandib hiiglaslikke rahasid riigi eelarvest ameerika firmadesse, kes erineval moel toetavad koalitsiooni vägesid. Sellised konfliktid aitavad suurriikide armeedel hoida oma vägede hulka ühtlasel tasemel. Kui USA või Suurbritannia ei omaks ühtegi kriisikollet oma vägede rakendamiseks, siis ei jääks neil mõne aja pärast muud üle, kui vägede arvu vähendada. See omakorda vähendaks ka riikide rahvusvahelist poliitilist krediiti. Sõda on parimaks võimaluseks treenida oma armeed.
Eesti puhul on asjaolud lihtsamad – me peame sellistest üritustest osa võtma, sest me peame Ameeriklaste talda lakkuma. Meie riik ei ole piisavalt turvaline, et mitte kuuluda sõjalisse liitu. Selleks liiduks on NATO ning ilma sinna kuulumata poleks välisinvesteeringud meie riiki kuigi suured. Kes tahaks investeerida riiki, mille lähedal on Gruusiat rappinud Venemaa juhul, kui miski ei garanteeriks selle riigi kestvust? Seega, ma ei toeta invasiooni Afki, kuid tean, et otsustajaks on USA laadsed suurriigid ning meie pisiriik on sunnitud selliste üritustega kaasa minema. Eesti kodanikuna ma pea-aegu saan valida parlamendi liikmeid, sõdurina ma pean minema sinna, kuhu parlament mind saadab. Kuna kodanikuna ma ei toeta seda konflikti, siis on järelikult probleem üldsuses – pole piisavalt inimesi, kes pigem ei näeks meid Afgaanis ning valiks selliseid poliitikuid, kes toetaks nende seisukohti parlamendis. Teine variant on samuti võimalik: üldsus ei taha meie poisse Afki saata, kuid poliitikuid see ei koti. Tekib taaskord küsimus: kas meil on ikka demokraatia elik rahva võim?
Afganistani konflikti puhul on oluline ka asjaolu, et kuuldavasti on tegemist ka potentsiaalselt tulusate maavaradega. Võib öelda, et Afki invasioon on tulus kõigile, kuid see tuleb kohalike elanike arvelt. Kõik võidavad, välja arvatud seesama lihtne põllumees. Skeptikutel ja nn patsifistidel pole mõtet ennast petta – taliban pole vabadusvõitlejate organisatsioon ja tegutseb samadel põhimõtetel ja samadest motiividest lähtuvalt, mis ISAF. Oluline vahe siiski on – nemad kohalikega ei arvesta ja tapavad valimatult kõiki, kes neile ei meeldi.

Minu ja Marki vaheline vestlus oli ilmselgelt võtnud isa ja poja vahelise issi-aga-miks-laadse kuju. See oli mõnevõrra naljakas, sest rääkisin endast kümme aastat vanema mehega, kellel on juba oluliselt palju halli peas. Igal juhul rohkem, kui minul. Järgnevalt küsis Mark küsimuse eesti avaliku arvamuse kohta. Eks ma siis rääkisin meie profaan-patsifistidest, kes kiunuvad ja sõimavad meid kõrilõikajateks tegelikult olukorda teadmata. Ma ootan pikisilmi, et keegi nendest libapatsifistidest personaalselt mind laimaks, siis ma kaebaksin ta kohtusse ning päev-päevalt patrulli raporteid kohtus üle vaadates saaksid sellised kögisejad kohtus ninanipsu. Üleüldse ma ei saa aru, kuidas keegi, kes sõjast midagi ei tea, saab ennast patsifistiks nimetada. Mina, jah, olen patsifist, sest ma olen juba üle kümne aasta õppinud sellist ühiskondlikku nähtust nagu sõda. Ma aiman, et oman sellest nähtusest palju mitmetahulisemat infomatsiooni, kui valdav osa tsiviilisikuid. Ja ma olen tõesti patsifist.
Mark on kahtlemata hea inimene, kuid pisut naiivne. Briti armee, milles ei ole ajateenistust ning koosneb 100% professionaalsetest sõduritest, saadab oma võitlejad kriisikolletesse küsimata kas nad tahavad sinna minna. Sellest tingituna ka üsna tuntav kvaliteedi vahe nende ja meie sõduri vahel. Meie sõdur on siin vabatahtlikult ning ei tegutse hoolimatult. Mark on üks väheseid, kes vabatahtlikult tuli Afganistani, ning tema senine tegevus on tõestanud, et ta tõesti tahab meie alas olevate inimeste elu paremaks teha. MSST hallata on erinevad tsiviilprojektid alas: tema asutuse käes on ressursid, et ehitada kaevusid, taastada mošeesid, parandada generaatoreid jne.
Mark on tore kutt, temal ei ole niipalju brittidele omaseid ebameeldivaid kombeid.